Punutised

05/05/2026

25/04/2026

LOOS ON LÕPPENUD! Palju õnne Roland Parts- oled meie neljanda loosi võitja 🤩 Palun võta meiega ühendust ☺
Meie sünnipäeva viimane loos ehk loos nr 4:
Loosime välja ca 20 kg värsket ja kodumaist sealiha (kaelakarbonaad, abaliha, ribi, lihane ribi, peekon, seljakarbonaad, koot, põseliha) 🤩

Osalemiseks:
✅ Pane postitusele like ❤
✅ Jälgi Vajangu Perefarm facebooki lehte
✅ Tagi kommentaaridesse 4 sõpra (sest just 4 aastaseks sai meie lihapood ja värsket liha on alati hea sõpradega jagada)
✅ Jaga postitust
Võitja loosime välja 29.04.26

25/03/2026

🔥LAUL 𝘷𝘴. TANTS alustas!🔥

Märgi 👍, kui oled koos meiega teleri ees kaasa elamas!✨

18/02/2026

Ma olen 42-aastane, lesk, ja kasvatan nelja last üksi. Kaks aastat tagasi, vahetult pärast meie noorima tütre Grace’i sündi, sai mu naine vähi diagnoosi. Aasta hiljem ta suri.

Selle eluga kohanemine oli uskumatult raske. Aga kuidagi olen õppinud toimima.

Töötan täiskohaga laos ja võtan vastu iga lisavahetuse, mida saan. Nädalavahetustel teen iga juhutöö, mis ette satub – parandan, tassin, aitan kolida, ükskõik mida. Peaasi, et arved saaks makstud ja mu lastel oleks kõik, mida nad vajavad.

Ühel neljapäeval võtsin lapsed peale ja me peatusime korraks supermarketis, et osta hädavajalik.

Kui valisin õunu ja lapsed vahekäigus ringi narrisid, nägin MIDAGI VÄIKEST, METALLIST põrandal.

Otse puuviljaosakonnas lebas TEEMANTSÕRMUS.

Vaatasin ringi, kuid keegi ei paistnud seda otsivat. Nii jäin lähedusse seisma, juhuks kui keegi tagasi tuleb.

Umbes kümme minutit hiljem tuli üks eakas naine kiirustades sisse. Ta näis täiesti endast väljas, uuris põrandat ja küsis teistelt klientidelt, kas nad on sõrmust näinud.

Läksin tema juurde ja ulatasin talle sõrmuse.

Ta jäi seisma, tunnetest üle ujutatud, ja sosistas pisarais:

„Teil pole aimugi, mida see mulle tähendab. Mu mees kinkis mulle selle sõrmuse meie 50. pulma-aastapäevaks, vahetult enne kui ta suri …“

Ta tänas mind ikka ja jälle.

Kogusin oma lapsed kokku, maksin ostude eest oma viimase 50 dollariga selleks kuuks ja läksime koju.

Järgmisel hommikul, kui ma just laste lõunasööke valmistasin, kõlas läbi maja KOLMEKORDNE KOPUTUS.

Kui ukse avasin, jäi mul hing kinni.

Väljas seisis hoolitsetud mustas mantlis mees, korralikult soengusse seatud, tema kõrval uhiuus Mercedes.

Ta tervitas mind viisakalt ja ütles:

„Tere päevast. Ma tean, et teil on palju küsimusi, kuid ma olen siin selle naise nimel, kelle sõrmuse te eile leidsite. Lubage mul teile midagi selgitada.“ ⬇️

04/02/2026

„Minu poeg heideti ette heitliku vanaema poolt, aga mu tulevane mees pani ta paika 😱“
Lauri on alati olnud minu väike kangelane. Olin vaid 22-aastane, kui ta sündis, ja tema bioloogiline isa kadus nelja tuule poole veel enne, kui poiss oma esimese hingetõmbe tegi. 💔

Siis aga kohtasin ma Mihklit. Hetkest, mil ta Laurit esimest korda süles hoidis, juhtus midagi maagilist – ta ei võtnud poissi lihtsalt omaks, vaid armastas teda nagu oma lihast last. ❤️

Kuid mitte kõik ei jaganud seda rõõmu. Mihkli ema Loreida tegi valusalt selgeks, et tema arvates „keeruliseks muudab võõras laps kõik“. Kuid miski ei valmistanud mind ette selleks, mis edasi sai.

Umbes neli kuud enne meie pulmi hakkas Lauri kummaliselt käituma. Ta kadus pärast kooli oma tuppa, lukustas ukse ja peitis midagi kiiruga ära, kui ma temast möödusin. 😟

Kolm nädalat enne pulmi koputas ta mu magamistoa uksele, hoides käes suurt riidekotti. Tema käed värisesid.

„Emme,“ sosistas ta vaevu kuuldava häälega, „ma tegin selle sulle.“

Ma tõmbasin luku lahti – ja mu hing jäi kinni. Kotis oli pulmakleit, üleni heegeldatud pehmest elevandiluukarva lõngast, õrn ja detailirohke. Käsitöö. Minu poja väikeste käte vahel valminud.

„Sina... tegid selle?“ küsisin ma väriseva häälega.

Ta noogutas, põsed uhkusest õhetamas. „Ma vaatasin YouTube’ist õpetusi. Kasutasin ära kogu oma taskuraha. Tahtsin, et see oleks täiuslik.“

Ma kallistasin teda, pisarad mööda nägu alla voolamas. Ükski kingitus mu elus poleks saanud olla tähendusrikkam. 🥹

Me otsustasime, et ma kannan seda kleiti oma pulmapäeval. Lauri nägu säras uhkusest – seda sära ei unusta ma iial.

Suur päev saabus. Astusin saali, kandes Lauri meistriteost – ja maailm justkui seiskus.

Kuni ilmus Loreida. Tema pilk libises üle minu, huuled põlgusest kõveras.

„Oi... kas see on heegeldatud? Sa lasid tõesti lapsel oma kleidi teha?“ irvitas ta üleolevalt.

Lauri kangestus.

Loreida hääl muutus teravamaks: „Heegeldamine on tüdrukutele. Ja ausalt öeldes... see näeb välja nagu vana laudlina.“

Üle saali käis kahin. Lauri alumine huul värises. „Ma... ma püüdsin,“ sosistas ta.

Enne kui ma jõudsin midagi öelda, astus Mihkel ette. Ta haaras oma ema käest, pöördus kõigi poole ja ütles vankumatu rahuga: „KUULAKE KÕIK!“

Ruum jäi hiirvaikseks.

Järgneb esimeses kommentaaris 👇👇👇

31/12/2025

Oli ilus muusikaline aasta 🎶✨
Head vana aasta lõppu ja õnnelikku uut aastat!

09/11/2025

Meie aasta Brasiilias alustas!💕

Märgi 👍, kui oled koos meiega vaatamas!🌟