01/08/2026
vahel vaatan neid pilte ja igatsen seda naist. ta on nii pehme. nii kodune. natuke naiivne, haavatav… aga eelkõige… rahul.
ma olin rahul iseendaga, usaldasin ennast ja olin tänulik selle eest, kes ma olin.
siis hakkas midagi minus vaikselt muutuma ilma, et oleksin seda tahtnud.
ma tundsin juba ammu enne, kui midagi päriselt juhtus, et see muutus tuleb ja ükskõik kui palju ma sellele vastu seista proovisin, ei saanud ma seda peatada.
aastate jooksul muutusin ma aina karmimaks iseenda vastu ja õppisin ennast parandama.
analüüsima igat oma liigutust ja sammu, mõtet.
kontrollima… kaitsma.
ja siis märkasin, et ma ei usalda enam oma sisemist häält, sest ma olin õppinud uskuma ja kuulama kõike muud rohkem kui iseennast.
tänases reaalsuses ehitan ma seda usaldust uuesti. vaikselt, väga vaikselt. ja see tähendab vahel haavatav olemist. see tähendab vahel kapseldumist, eksimist, uuesti proovimist.
ja ausalt öelda tähendab see ka seda, et ma reageerin teravalt arvamustele, mis minu suunas tulevad.
sest kui olen aastaid pidanud iseennast kaitsma, ei kao see kaitsemehhanism üleöö aga ma arvan, et tervenemine ei tähenda tagasi selle vana inimese juurde minemist.
see tähendab ehk võtta kaasa tema pehmus, tema siirus ja tema oskuse iseennast usaldada… ning ühendada see kõigega, mida elu on mulle vahepeal õpetanud.
ma ei taha enam olla karm iseendaga. tahan olla tugev nii, et selle tugevuse sees oleks jälle ruumi ka õrnusele.
