08/05/2026
VÄRVIDE KEEL“
..maalimises pole muidugi midagi uut, vähemalt ühele maalijale. …värvides pole ka midagi uut. Miks on lõuendil inimesed ja just nende tunded? Ilmselt pole ka selles midagi imelikku. Nad lihtsalt ilmusid minu lõuendile. Kunstniku jaoks on maal siiski ennekõike kompositsioon värvidega ja värvidest. Maale saabki ja peabki vaatama ennekõike vaid kui abstraktseid värvikogumikke.
Kunstnik maalib alati seda mis on hingel ja vahel saabki alles siis aru oma mõtetest kui ise näeb, mida on maalinud.
Ma pole kunstnik kes teeb meeletult eeltööd ja kavandeid - lihtsalt võtan pintsli ja värvid ja uue lõuendi… imestan isegi mis lõuendile ilmub.
Värvide keel, räägi minuga värvide keeles - just nii ma tahaksingi, sest ühes värvis ja värvide gammas on tohutult palju infot.
Mulle tundub, et kui maalidest rääkida, siis on maale, mis ongi romaanid ja mõni pilt on jälle lihtsalt üks mõnus haiku. Tundub, et selles sarjas, „Värvide keel“, on piltidel justkui pikemad jutustused. Elame ju ka meeletutes infovoogudes, ja mõtete ülekülluses. Ühes hetkes on väga palju mõtteid ja tundeid üheaegselt.
Värvides on kõike:
Sinine on tasakaalu, vahel ka mõtlikkuse ja ka kurbuse varjund vastukaaluks punase kirglikkusele ja oranži edevusele. Tegelikult on igale inimesele värvid oma kõlaga ja oma meeleoluga. Kunstnik pakub lihtsalt mingi oma versiooni kuidas värvides kümmelda. Või kui meil on "maskid" ees ja need äkki langevad, äkki me lahustume tausta toonidesse ära. Ehk meil ongi igapäevaselt maskid, mille taga on turvaline toimetada? Või kui alustame vestlust kuuvalgel, siis äkki on hoopis järgmisel hetkel päikesevalgus. Kuidas see kõik juhtub? Miks valgus kiirelt muutub? Kas peab seda teadma? Väidetavalt vaadatakse üht maali tava-olukorras kolm sekundit. Miks? Aeg kaob ruttu, ja peab palju jõudma - ehk vahel ei pea? Vähemalt need kes vestlevad kuuvalguse algusest päiksevalguseni, ei hooli aja kulust, ja ka sellest, kui kaua neid vaadatakse. Ehk nii ongi.
